Jõulud, uus aasta ja Tellu õudne kõhuviirus ehk kus ma olnud olen?

Oehhh, kui ammu pole jõudnud laterdada siin:)))
Kõik algas jõuludeks ettevalmistustega ja mõnusa talvepuhkusega, aga oli ka väga raskeid ja halbu haigeid päevi…
Vana aasta lõpp oli meil väga ilus, mõnus ja samal ajal pidulik. Oli palju maiustamist (selle tagajärgedega tegeleme nüüd:) ja sellest kindlasti kirjutan kaa hiljem) ja palju perega koosveedetud aega.
Uue aasta võtsime vastu esimest korda kolmekesi Pirital ilutulestikku vaadates – eelmine aasta ei julgenud me veel tibuga nii kõvasid pauke kuulata ja vaatasime “abahh’i” aknast:). Uue aasta esimesel päeval magasime lõunaund kõik koos ja tundus, et nii mõnus ja muretu on kõik.
Õhtul kurtis tibu, et kõht natuke valutab ja ta tahab piima. Mõtlesin, et no las siis joob kui tahab. Tegin talle piima ja läksime magama. Ta küll ähkis ja puhkis imelikult ja hädiselt, aga arvasin, et ta lihtsalt kurnatud ja väsinud ikka veel kogu sellest uusaasta vastuvõtmisest… Ei läinudki kaua, kui ta juba magas ja ma hakkasin siis ise kaa magama jääma, kui järsku tõusis laps istukile ja jõudis ainlt hädiselt öelda “Emme!”  ja oksendas nii nagu ta polnud varem kunagi oksendanud…. Haarasin ta ruttu sülle ja jooksin vannituppa. Terve see tee, mina, tema voodi – kõik oli täisoksendatud…. Karjusin Andrest appi, pesime kõik puhtaks, lapse puhtaks, enda… Läks mööda umbes 15minutit ja tibu hakkas uuesti oksele.
Istusin temaga köögis, andsin väikeste lonksukestega vett ja rohtu, ta nuttis ja kurtis et tal paha ja emme aita palun… Mu süda lihtsalt rebenes sees kildudeks. See on kõige valusam, kui su laps niimoodi abi palub ja sa ei saa tema jaoks mitte midagi enamat teha… Helistasin igaks juhuks küll 1220 nõuandeliinile, aga nemad kaa midagi muud ei soovitanud. Umbes 45minuti pärast oksendas Tellu veelkord, aga seekord ma juba nägin, et enam tõenäoliselt midagi ei tule….
Andsin talle natuke juua ja ta jäi jõuetult mu sülle magama kui temaga seal istusin. Olin umbes pool tundi liikumatult, et kindel olla, et kõik on möödas ja siis läksime voodisse. Tõstsin lapse tema voodisse ja püüdsin ise ka natuke magada, aga tundsin, et ta on kuum! Tõin ruttu vett lapse jahutamiseks ja Nurofeni süstla (sellega on hea talle suhu vett panna ja näha, kui palju doseerida). Hakkasin siis last jahutama ja talle juua andma, aga tõenäoliselt ikkagi andsin liiga suure koguse vett (magu oli nii ärritunud juba, et ei võtnud isegi vett rohkem kui ml vett korraga sisse) ja ta hakkas uuesti oksendama. Seekord ei tulnud peale vee midagi, aga see oli talle unepealt jälle nii suureks šokiks, et ta kohe kiljus nuttes!
Taaskord oli mu süda kildudeks, mul oli õudne tunne! Laps oli näost heleroheline ja värises, mina värisesin samamoodi… Surusin ta enda kaissu ja läksin jälle kööki talle vett ja Smectat andma. Ajapikku läks ta näost normaalseks. Siis teatas laps kindlal toonil, et tahab süüa. Ma olin õnnelik ja samas, teades, kui näljane ta võib praegu olla, pidin olema väga ettevaatlik söögiga. See on õudne vaatepilt, kui su laps tudisevate käekestega omale saiatükikest võtta tahab, sest ta on kohutavalt näljane, aga sa ei tohi tal lasta järgmist ampsu võtta, sest peab vähehaaval sööma…. Umbes tunni-pooleteisega oli tal sai söödud, vesi joodud ja Smecta ka sees, õnneks sees see kõik ka püsis ja ta ütles, et tahab tuttu minna…
Läksime puhkama ja mõne tunni saimegi kõik magada. Ärgates oli ta jälle näljane ja kuna tal seni oli kõik sees püsinud, siis lasime tal veidi süüa. Tõenäoliselt ahnitses ta aga suure näljaga ja oksendas siis jälle. Pärast seda oli ta loid ja helistasime veelkord perearsti nõuandeliinile. Sealt öeldi, et saadavad meile kiirabi, sest see juba ohtlik vedelikupuudus kui ta loid on. Tibu ütles ainult, et ta on vässu ja tahab tudule minna.
Mõne aja pärast oligi kiirabi kohal. Tellu muidugi nuttis ja oli kramplikult mu kaela küljes kinni. Arstile rääkisime loo ära ja tema esimene küsimus oli: ” No aga sa ise ei oleks loid pärast sellist oksendamist?” . Ja te ei kujuta ette, millise kergenduse need sõnad mulle andsid! Nad vaatasid lapse üle, kõik näitajad olid normis, ta oli lihtsalt nii kurnatud sellest viirusest… Ma olen tohutult tänulik sellele kiirabibrigaadile! Nad olid nii sõrbalikud, nii keskendunud, nii mõistvad! Nad võtsid meilt nii suure mure õlult, tegid lapsele kindast õhupalli ja läksid siis ära, jättes meid palju rahulikematena koju…

See viimane oksendamine oligi tõenäoliselt lihtsalt sellest, et ärritunud magu ei võta vastu suuri koguseid sööki. Tibu tahtis küll endale palju sööki sisse kühveldada, aga andsime talle süüa, juua ja rohtu pisikeste amspude ja lonksudega. Kõige rohkem tegi teda kurvaks uudis, et piima ei saa – tema õhturutiin sisaldab piima ja multat (Multikat) alati. Aga õnneks saime me kõik sel ööl magada ja tipsu hakkas terveks saama…
Kogu see pingelangus oli aga minu kehale märgiks, et nüüd võib haigeks jääda ja seda ta ka tegi. Õnneks ei ole minu jaoks köha-nohu midagi uut, samuti pole see miskit hirmsat, aga selliselt meie aasta algas…
Tervist kõigile väikestele ja suurtele:*
Tsau-pakaa, kirjutame?
Anyta
Minu tegemistel saad rohkem silma peal hoida  Instagramis😉
(Visited 139 times, 1 visits today)

Leave A Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga