Laps potile

Nägime ükspäev kaubanduskeskuses sellist olukorda: väike tüdruk (ma ütleks, et umbes viiene) oli püksi pissinud ja ema tiris teda kättpidi samal ajal tema peale karjudes ja õiendades, et nii suur tüdruk, kuidas sul häbi pole jne. Siis võttis ta tüdruku vihaselt sülle ja läks vetsude poole… Mul oli sel hetkel pisikesest tüdrukust nii kahju – tal oli ju endalgi piisavalt ebamugav pissine olla ja kindlasti oli tal ka ilma ema õiendamiseta piisavalt häbi. See kõik pani mu sel teemal oma mõtteid kirja panema ja uurima lapse pissitamse teemat, et see postitus minu targutamiseks ei kujuneks 🙂

Mäletan, et kui veel rase olin, kuulsin eriti vanema põlvkonna tarkuseid päris palju sellest, et laps tuleb varakult potile panna, et tuleb harjutada teda kohe kui istuma hakkab või varemgi ja et muidu ei õpigi ise potil käima ja läheb enamvähem kooligi mähkmetega:) See tuleneb tegelikult sellest, et omal ajal ei olnud emmedel seda mugavust lapsele mähkmed jalga panna ja voodid, vankrid ja kõik muu kuivaks jätta ja nad proovisidki erinevaid meetodeid, kuidas võimalikult kiiresti laps potile saaks.

Kuulasin lastepsühholoogi arvamust ja tähelepanekud sel teemal ja minu suureks üllatuseks rääkis ta, et emmede seas on levinud väga palju erinevaid “võtteid” nagu näiteks nn. “Kümne sipuka meetod” ehk siis võtad lapsel mähkme ära, paned sipukad/püksid/sukapüksid vms jalga ja kui ta püksi pissib, siis lased tal vähemalt pool tundi märgade (loe:pissiste) pükstega ringi lipata, et ta tunneks kui ebameeldiv see on…. kujutate ette, kui vastik see on? Miks seda oma lapsele teha? Ainus, mida lapsele nii võb harjutada, on ringi käia märgade pükstega, halvemal juhul võib see lõppeda põiepõletikuga!

Üks “huvitav” võte oli tema sõnul veel näiteks see, et paned lihtsalt sunniviisiliselt lapse potile ja ei lase teda mingil tingimusel sealt ära kuni ta pissinud on – see tekitab lapses arusaama, et KUI emme mu potile paneb, SIIS peab pissima……mitte siis, kui häda. See toimib kaa tegelikult, ainult et see tekitab lapses vale arusaama sellest, kuidas ja millal minna potile – see paneb ta sõltuma emme valitud ajast pissimiseks. Lisaks on sellel meetodil ka teine miinus – kui laps saab ca 2-aastaseks, hakkab ta sellelt potilt siiski põgenema (sest tal ei ole praegu lihtsalt häda!). Enne ta seda võimalust ei kasutanud, sest ta ei olnud selleks füüsiliselt valmis ning ta ei osanud oma arvamusele kindlaks jääda (emme pani potile, järelikult PEAB).

Kõige hullem on minu meelest see, kui lapsel avalikus kohas (olgu see siis liivakast või kaubanduskeskus) juhtub õnnetus ja tulebki kogemata piss püksi, siis hakkab vanem või vanavanem või kesiganes temaga sel hetkel on, teda süüdistama ja selle eest sõimama. Veel hullem kui teda hakata alandama teiste ees “näita nüüd ennast teistele kaa, vaata millega sa hakkama said, mitte keegi ei pissi püksi, aga sina pissid, sa oled paha laps!” – viimane osa pani veel lapsele sildi kaa külge. Lapsed võtavad sildid väga kergesti omaks ja arvavad, et nendega on päriselt midagi väga valesti ja neil on midagi viga! See kindlasti asjale kaasa ei aita, pigem näitab lapsele niigi ebameeldivas olukorras (uskuge mind, ükski laps ei ole õnnelik, et ta püksi tegi), et te pole pole talle raskel hetkel toeks, vaid hüppate alt ära ja asute teda kritiseerima – tulevikus annab see tunda tõsisematel teemadel! Ükski laps ei ole ebanormaalne, kui ta ka kahesena veel ise potile pole jõudnud – järelikult võtab see tal natuke kauem aega, võib-olla on temal parasjagu käimas muu areng, kõik lapsed on erinevad,  arenguetapid võivad kaa lasteti varieeruda…lihtsalt emmed-issid peaksid olema toeks ja siis saab laps kindlasti hakkama! Küll aga peaks potiga harjumisele natuke kaasa aitama…

Lastearstide sõnul hakkab laps tajuma, et tal on pissihäda ja suutma seda potile jõudmiseni kinni hoida ajavahemikus kuskil 1aasta ja 8kuuselt kuni 3aastaseni – sõltuvalt lapsest (mõni natuke varem, mõni natuke hiljem). Selles ajavahemikus ongi hea tal lasta lihtsalt kodus käia ilma mähkmeteta ja kui ta pissib, siis haarata ta sülle ja panna potile nii kiiresti kui saate. Selle arenguetapi tunnete ära kindlasti, sest laps hakkab pissimise ajaks justkui tarduma – ta jääb seisma, lõpetab kõik tegevused ja punnib natuke… Kui ta nii käituma on hakanud, järelikult ta ongi valmis selleks, et talle näitate iga kord potile viimisega, et piss tuleks sinna panna… ei ole vaja temaga riielda, ei ole vaja talle märga riietust selga jätta – ta saab ise kaa aru!

Tagantjärgi on mul hea meel seda kõike lugeda ja uurida ja näha, et toimisin õnneks õigesti, sest just nii ma tegelikult tegingi – see lihtsalt tundus loomulik ja loogiline…

Kui mu laps oli aastane, hakkasin ka uurima igasugu erinevaid meetodeid, kuidas siis harjutada laps potile. Sotsiaalne surve (eriti vanema põlvkonna poolt) emmedele sellel teemal on nii suur, et me püüame paaniliselt leida ruttu mingisugunegi kiire ja valutu viis oma laps potiga harjutada. Vanema põlvkonna arvates (on kindlasti erandeid, ma ei tahaks üldistada) on ebanormaalne, kui laps aastasena ei käi ise potil – tihti kuulsin ka mina etteheiteid stiilis:”ta on sul juba aastane ja IKKKKA VEEEEl ei käi potil vä?” . Veel hullem kui öeldakse lapsele:” sa oled juba niii suur laps ja ikkkka veel kannad mähkmeid!?” Laps võib sellistes olukordades tunda, et temaga ongi päriselt midagi valesti ja ta on ebanormaalne ning tema enesehinnang langeb…

Alguses läksin ka mina selle targutamise õnge ja mõtlesin, et pean ruttu saama lapse potile – mingigi valemiga. Niisiis võtsin tal lihtsalt mähku ära, panin poti keset põrandat suurde tuppa, keset meie mänguala ja ütlesin, et kui pissile tahab, siis saab potile minna ja näitasin talle, kus pott on… See ei mõjunud:)))) Ta pissis igalepoole – magamistoas voodi kõrvale, pesuresti alla kui riided seal kuivasid, poti kõrvale, diivani peale…..

Poes olles nägin teemakohast raamatut, mida veidi lehitsesin ja leidsin sealt enda arvates päris hea nipi – tuleb lapsele osta pissiv nukk, anda nukule juua ja panna ta nuku potile pissile, et laps näeks, kuidas see käib ja öelda, et näe, nuku pissib! Sina saad kaa niimoodi:) Ostsime siis selle Babyborn`i nuku, andsime talle vett, pissitasime nukku komplektisolevasse roosasse potti…. Mida tegi meie laps? Ta võttis selle nuku poti ja hakkas seda vett jooma:))) Ehk siis see ei toiminud:)

Mulle tundus kuidagi imelik teda sunniviisiliselt potile panna, aga lasin tal paljalt olla kodus ikkagi – lihtsalt leppisin sellega, et mingi hetk pean loigu kuskilt ära koristama:) Mingil suvalisel päeval, kui ta ise järsku tundis, et ta on nüüd ja praegu selleks valmis, läks ta lihtsalt ise potile, istus ja pissis. Ja sellest hetkest peale ta ei pissinud enam kordagi kuskile mujale! Te ei kujuta ette kui uhke ma tema üle olin – ta saigi hakkama! Täitsa ise!

Alguses jätsin ööseks ikkagi mähku, aga mingi hetk ta ise keeldus sellest ja ei lubanud endale seda panna. Ma küll kartsin ja pabistasin, et äkki pissib voodisse….suhtusin sellesse väga skeptiliselt, aga usaldadin teda, tegin nii nagu ta soovis ja lasin tal ilma mähkuta uinuda, igaks juhuks panin talle ikkagi lina alla lihtsalt Pampersi voodikaitse. Öösel ütles ta läbinune, et tahab pissile – võtsin ta ruttu sülle, viisin potile, ta pissis poolunes, ütles, et kõik ja siis viisin ta lihtsalt tagasi voodisse:) See oli lihtsalt uskumatu! Nii kergelt tuli lahendus ja nii loomulikult lapse jaoks! Järjekordselt oli laps ise keerulisena tunduva teema lihtsaks teinud. Olin nii õnnelik, et usaldasin teda ja nii uhke tema üle!

Lisaks oli mähku esialgu jalas ka poes käies või autoga sõites – mingil hetkel ta keeldus sellest samamoodi ja leppisin temaga kokku, et okei, ostame sulle trussikud, paneme need jalga ja siis kui pissile tahad, siis ütle emmele. Ta oli nõus. Esimesed kaks korda kui poes käisime, juhtus muidugi õnnetusi ja mul oli alati kaasas varuriietus. Aga ma lohutasin teda, et no juhtus ja pole hullu, sa vist lihtsalt unustasid emmele öelda ja leppisime kokku, et järgmine kord ütleb – ja ütleski! Ja enam pole mitte kunagi juhtunud ühtegi õnnetust! Igaks juhuks kannan siiani kaasas varuriideid, aga neid pole vaja läinud:) Autosse ostsime varupoti, sest meie kliima ei võimalda mul last autost välja võtta ja teeserval pissitada…. Iga kord kui tal pissihäda tuleb, siis ta ütleb ja jätame auto seisma, võtame poti ja laps saab sinna pissida:) Nii on meie mured seoses pissitamisega lahenenud loomulikult ja kuidagi iseenesest…

Minu soovitus on: kõikide tarkade nõuannete asemel oma last kuulata, usaldada teda ja tema keha ja toetada teda kui tal miski veel ei õnnestu ning lohutada, et mis siis, et seekord ei õnnestunud, ma usun sinusse ja sa saad kindlasti hakkama! Siis ta saabki kindlasti hakkama ja teie saate olla uhke emme, sest te olite talle sellel raskel teel toeks!

Tsau-pakaa, kirjutame?
Anyta
Minu tegemistel saad rohkem silma peal hoida  Instagramis😉

PS! Kuidas teie oma lapse potile saite?

 

(Visited 2 036 times, 1 visits today)

Leave A Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga