Minu lapse uni

Eelmine postitus “Emmede värgi” rubriigist ” Nututa uni. Unekool. Laps magama üks-kaks-kolm?” kogus üle 4600 lugeja ekraanide ette ja väga palju oli sellega seoses teie  sooja tagasidet, tänusõnu – aitäh teile, kallid emmed! Teid oli niiii meeletult palju ja te andsite mulle veelgi rohkem jõudu juurde:*
Oli muidugi ka negatiivseid väljaütlemisi. Mind nimetati südametuks, õelaks, vastutustundetuks ja süüdimatuks jne selle eest, et astusin nii otsekoheselt välja pisikeste laste heaolu eest ning ütlesin kõvasti välja selle, mida nemad kahjuks öelda ei saa. Mulle jääb arusaamatuks, kuidas olen mina ebaõiglane, kui ütlen, et on südametu teha oma lapsele haiget… Lapsele, kes loodab oma emmele ja ootab tema soojust – jätta ta tundma hirmu, hüljatust ja üksindust…. Lapsele, kellel pole sellise emme peale isegi mitte kellelegi kurta…  Eristati ka “leebet” või “karmi” unekooli ja pahandati, et mina neil vahet ei tee – ma olen endiselt arvamusel, et ei ole leebet või karmi viisi oma lapsele keelata lähedust ja tuge, mida ta vajab, on lihtsalt selle läheduse keelamine. Päeva aeg, kui kõik on tore, mängite temaga, aga siis, kui tema jaoks rasekeks läheb, siis hüppate alt ära:( Kuidas saab seda kuidagi klassifitseerida leebeks?
Ja siis tuli üks inimene ja ütles, et nõustub küll minu arvamusega, kuid võiksin kirjutada, kuidas siis saab ilma unekoolideta ja kuidas mina hakkama sain – ja minu arvates on see superhea mõte, tänasin kommentaari autorit idee eest ja lubasin oma kogemuse kirja panna! Seda ma nüüd ka tegin:)
Alustan siis algusest ja räägin väikese eelloo, kirjeldan, kuidas minul oli ja kuidas ma hakkama sain – eelkõige neile, kes arvavad, et mul oli kõik jubelihtne ja mul hea rääkida, et ärge tehke unekooli:)
1. Tahaksin alustuseks kohe ära öelda, et väide:”Laps harjub vaikuses/müras magama” on müüt!!! Minu laps oli SÜNNITUSMAJAST saati erksa unega – ta ärkas üles iga kord, kui keegi meie palatisse sisse tuli (ja käijaid oli palju- arstid, ämmakad, õed, koristajad jm). Absoluutselt iga kord ärkas ta ehmatusega üles ja hakkas nutma! Ja nii on olnud koguaeg – seda ei anna harjutada, nii lihtsalt ongi. Ma ise olen ka erksa unega, vahet pole kui vaikselt keegi midagi ka ei teeks- ma ärkan… Minu pisike printsess on siiani erksa unega, ärkab ka kärus, kui näiteks rõdul magab ja järsku keegi mööda läheb ja karjub või räägib kõva häälega. Seetõttu ei ole ma saanud käia kärutamas näiteks terviserajal, kus käib tohutul hulgal emmesid, kes jutustavad ja laps magab rahulikult… Ehk siis minu laifhäkk number üks oli käia kärutamas võimalikult vaiksetes kohtades (näiteks metsaradadel, või vaiksematel tänavatel jms) – neid meil siin õnneks oli ja ma ei tundnud end piiratuna, sest nii meeletult mõnus oli looduses jalutada ja hingata värsket õhku! Kodus olles pean olema lihtsalt hiirvaikselt, et ta ei ärkaks… Miks ma nii tegin?  Sest mulle on lihtsalt tähtis, et tipsu saaks magada, et ta puhkaks välja, et ta oleks rõõmus ja puhanud ja tal oleks energiat arenguks! Kui ta poole une pealt üles ajada, on ta väsinud, viril, nutab ja jonnib ja siis pole meist keegi õnnelik!
2. Esimesed neli kuud oli tibu kõiki päevaseid uinakuid nõus tegema ainult minu süles/kõhul/rinnal. Ka siin olid targutajad platsis: “Sa oled ta kätega/sülega ära harjutanud!” – jah, ma spetsiaalselt kohe dresseerisin teda, nagu koera krõbuskitega! No tulge maapeale… Laps, eriti veel nii pisike, vajabki rohkem lähedust, soojust ja emme lõhna ja seda kõike ma talle pakkusingi! Kussutasin ta süles magama ja siis, laps süles, istusin diivanil ja vaatasin kõrvaklappidega telekat või kolasin netis või lihtsalt vaatasin, kui armas ja ilus mu printsess on! Ja siinkohal on hädaldajate kommentaarid kohatud, kes kirjutavad, et kõik ei jaksa nagu Sina ja on olukordi, kus ei saa – ma tegin seda ka vahetult pärast operatsiooni! Ma pumpasin hommikul piima, et mees saaks lapsele anda, sest mul ei lubatud last haiglasse kaasa võtta… läksin haiglasse, nurusin kirurgilt kohalikku tuimestust üldnarkoosi asemel, et kiiremini haiglast koju saaks lapse juurde ja kohe koju jõudes tegin kõike nagu tavaliselt, kussutasin lapse süles magama ja hoidsin teda, ainult et ma ei saanud, ega tohtinud istuda ja siis lihtsalt seisin need paar tundi või käisin mööda tuba ringi või heitsin laps süles pikali (mind õmmeldi pärast sünnitust natuke valesti ja seetõttu pidin käima uuesti lõikamas ja õmblemas kui laps oli kahe kuune!). Seega ma tean, kui valus ja paha ja raske võib olla, aga mu armastus tibu vastu on palju suurem igasugusest valust ja raskustest! Ja uskuge mind, mul OLI valus! Ehk siis minu laifhäkk number kaks siin teemas on :”Kui Su laps tahab magada Su süles, sest ta on veel pisike ja vajab Sind, siis lase tal seda teha ja leia endale tegevus selleks ajaks”. Etteruttavalt võin öelda, et minu tibu kasvas lihtsalt ise välja sellest – ühel päeval kui ta magama kussutasin, lükkas ta mind eemale… panin ta siis tema voodisse ja ta tudus seal edasi! Ei teinud enam silmi lahti kui ta voodisse tõstsin! Lihtsalt tudus rahulikult:)
3. Minu tibu uinaku aeg oli 40minutit! Jah, nelikümmend minutit! Kui ta esimestel kuudel mu süles tudus, siis oskas ta ühest unetsüklist teise üle minna, sest ta tegi silmad korraks lahti, nägi, et olen seal, kiigutasin ta uuesti tuttu ja siis magas edasi… Käruga sain ta ka uuesti magama – samamoodi, tegi silmad lahti, võtsin ta sülle, kussutasin uuesti magama, siis magas veel… Oma voodis magades piirdus ta 40minutiga. See on ka põhjus, miks ma käisin niiiiiii palju kärutamas – talvel, suvel, iga ilmaga, tuulega (vanker oli väga tuulekindel), vihmaga, lumega….ainult väga külmaga ei käinud – õnneks ei läinud temperatuur väga alla kümne kraadi sellel talvel kui ta pisike oli. Üldjuhul käisin iga päev kuskil 3-4tundi käruga jalutamas. Ja see oli tegelikult nii minu trenn värskes õhus kui ka laifhäkk number 3 tibu paremaks ja tervislikumaks uneks:)  Mõnes mõttes oli hea, et ta kodus olles nii vähe magas ja oli erksa unega – ma istusin maha selleks ajaks või sõin midagi vaikselt, ega toimetanud:)) Lisaks tähendas see seda, et tegin majapidamistöid koos lapsega (mitte tema une ajal nagu paljud emmed, kelle lapsed magavad kaua ja ei ärka väikeste helide peale üles) ja kaasasin teda – näiteks panime koos pesu kuivama: tõstsin pesu põrandale ja võtsin lapse sülle ning lasin tal haarata pesu (midagi väiksemat) ja panna pesurestile – see pakkus talle nii palju nalja, et mul endalgi oli lõbus seda teha:) jällegi sain trenni teha ja lapsega oli ühistegevusi rohkem:) Kaasamine sellistesse tegevustesse iseenesest kift laifhäkk:) Aga sellistest asjadest kirjutan ma eraldi postituse kui tahate:)
4. Mul oli 3 nädalat pärast sünnitust Lastehaigla arstide poolt ametlikult öeldud, et mu laps ongi rahutu ja nutab rohkem, röögib rohkem, sest tal oli nabanöör ümber kaela ja sest mu sünnitus oli ülikiire (esimesest tuhust alates 4,5h ja oligi printsess mu kõhul) ja see tekitas talle rõhu surve tõttu 2tsüsti (see tuli ultraheliga välja kui tema 9tundi kestnud röökimisega kiirabiga Lastehaiglasse läksime…aga see juba eraldi jutt) – need olid kadunud, kui kuu aja pärast kontrolli läksime…. Seega ma tean päris hästi, mida tähendab psüühiliselt emale röökiv laps!
5. Tibu ei sallinud autosõitu absoluutselt! Meie jaoks oli kohutav elamus isegi 5-10minutit poodi sõita autoga, sest ta lihtsalt röökis! Talle ei meeldinud kinni istuda seal ja ta nuttis kogu südamest! Arvestasime sellega ja mõnda aega me lihtsalt ei käinudki kuskil pikematel sõitudel – meie põhimõte oli algusest peale see, et laps ei kannataks meie valikute pärast ja et tema heaolu oleks ennekõike! Etteruttavalt võin öelda, et nüüd saame me hunniku mänguasjade ja ägedate luuletuste ja muinasjuturaamatutega käia isegi Rakveres! Kui teda tegevused huvitavad ja kui tal pole igav, siis on ta täitsa õnnelik, et lähme väikesele reisile:) Meil tarvitses vaid paar aastat kannatlikud olla ja mõista oma last ning arvestada tema soovidega ja ta on sellistest asjadest täiesti välja kasvanud! Ärge arvake, et seda oli lihtne teha – väga paljud sõbrad ja tuttavad olid meie peale solvunud, et me Rakveres ei käi! Aga meile oli esmatähtis, et meie laps ei oleks meis pettunud ega solvunud – see on kõige olulisem, et temal oleks kõik hästi:)!
Nüüd, kus te minu eellugu teate, võimegi liikuda selle juurde, kuidas ja mida ma siis tegin ja kuidas hakkama sain… Kuidas ma siis last ilma unekoolita magama panin? Ühtne vastus on süles! Selleks oli mul tipsu erinevatel arenguetappidel erinevaid võimalusi, millele ta mind ise suunas:
1. Nagu ma juba mainisin, oli parim viis läbi aegade kussutamine – see oli alguses Lastehaigla spetsialistide soovitusel linaga mähituna (laps tunneb end turvaliselt nagu emaüsas ning rahuneb seeläbi), hiljem ta andis juba ise märku, et ta ei taha lina – siis sain aru, et ta ei vaja seda enam ja ei sundinud talle seda peale! Kussutamine oli selline rütmiline “Tšš-šš-šš” lapsega mööda tuba kõndimine (samas rütmis) ja tema kiigutamine –  ka samas rütmis:) Selline “white noise” on ka uuringutes kinnitust leidnud, kui last rahustav ja uinutav heli. See käis nii õues kui ka toas. Kui meil oli vaja autoga kuskile minna, siis kussutasin ta magama, tõstsin ta magavana autosse ja võisime siis minna.
2. Vahepeal oli aeg, kus lisaks kussutamisele pidin marssima:))) jah, tibu jäi kohe magama kui marssides trampima hakkasin – hiljem muidugi naabrinaisega naersime, sest nad ei saanud aru, misasja me seal õhtuti teeme:))))
3. Pallil hüppamine – emmele hea õhtune trenn, laps jääb tuttu. Hüppasin tasakesi (vahepeal mitte nii tasakesi) pallil ja laps oli mul lihtsalt süles. Loomulikult käis sellega kaasas meie vana hea kussutamine.
4. Oli vahepeal aeg, kus tipsule ei meeldinud enam kussutamine, ega marssimine, ega pallil hüppamine ja talle meeldis hoopis vaikne kiigutamine, vahel tahtis ta, et emme vaikselt laulaks talle unelaulu – ma muidugi heameelega! Ma lausa tegin talle ise unelaulu! Ma olin nii õnnelik, et enam ei pea laps süles ringi käima…..aga ma rõõmustasin vara, sest tempo läks hoopis kiiremaks… 
5. Kiigutamine ei meeldinud enam printsessile ja ta tahtis, et tempot lisaksin- nimelt oli suvi juba tulekul ja väike printsess oli emme vormi pärast tõsises mures, seega ei jäänud tal, kui kohusetundlikul treeneril, muud üle kui panna emme jooksma – ma jooksin (sörkisin) toas ringi, laps süles, edasi-tagasi… AGA! See ei olnud mitte lihtsalt jooks, vaid kikivarvukil! Jah! Mul on tõeline printsess! Ja vahel pidin jooksma kuskil 40-80minutit! Loomulikult kaasnes jooksuga ka kussutamine;)
Ja siis ühel maagilisel päeval mu printsess vaatas oma tavapärase “pärast vannis käimis, enne magama minekut multa” ära ja lihtsalt tõusis diivanilt püsti, võttis oma mõmmi ja jooksis meie voodi poole, ronis sinna peale ja kutsus meid kaa. Ta ronis mu padjale, minu peast ülespoole, võttis mul käest ja jäi lihtsalt tuttu! Ma nutsin lahinal õnnest!!! Ma olin niiii õnnelik ja nii meeletult uhke oma tibulinnu üle! Ta sai sellega ise hakkama! Täiesti ise, ilma nututa, ilma sundimiseta, ilma “õpetamiseta” – ISE! Ma olin nii õnnelik ja ma ei kahetsenud hetkekski mitte ühtegi sekundit temaga jooksmist, hüppamist, kussutamist, ega midagi muud – ja tundsin, et see oli seda väärt, see tasus lõpuks ära!
Muidugi ei olnud see veel kusstamise lõpp, vaid alles esimene samm sinnapoole ja oli palju kussutamise õhtuid veel ja läks aega, kuni ta hakkas iga õhtu ise sellega hakkama saama, aga nüüd on tipsu kahene ja vajab vaid vahel harva lihtsalt seda, et ma ta kaissu võtaks või voodil istudes süles korraks kiigutaks ja siis ronib ta kas meie vahele või oma voodisse ja jääb ise tuttu! Mis puutub autos magamisse, siis eile kui poes ära käisime ja ütlesime talle, et nüüd lähme koju tuttu, sest on tuduaeg, siis vastas ta sellepeale, et tahab autos tududa! Tal on selleks vaja mu juukseid natuke käes hoida kuni ta tuttu jääb – ja sõitsime ringi ning nautisime meeletult ilusat loojangut ja eestimaa imelist sügisest loodust kuni printsess tudus!
Otsustasime juba enne Stella sündi, et kuigi see tee on raskem, võtame me selle ette ja teeme nii, et meie pisikese printsessi huvid, heaolu, tervis (nii vaimne kui füüsiline), oleks kõigest ja kõigist tähtsamad! Kuidas me hakkama saime? Teineteist toetades! Minu suurimaks toeks oli mu mees! Ta teadis, kui raske mul on päeval, lisaks õhtuti kussutamine, mis vahel kestis 1,5h ning lisaks magamata ööd – ja hommikuti, pärast kella 5-6söötmist, võttis ta lapse enda rinnale magama ja mina sain rahulikult paar tundi teises toas magada enne tema tööleminekut! Samuti lasi ta mul nädalavahetustel hommikul kauem magada, et ma saaksin kaks päeva nädalas väljamagada ja läks ise teise tuppa lapsega mängima. Loomulikult ei maganud ma kõike seda tasa, aga see oli tohutu, TOHUTU abi, see oli tugi, mida temalt vajasin ja mida ta mulle ka pakkus! Sain kõige raskemal ajal toetuda tema mehelikule õlale ja see liitis meid veelgi! Täpselt samamoodi sai ka tibu kogu toe, mida ta vajas ja mida me vähegi suutsime talle pakkuda – nüüd tahab ta ise kõike teha, magamaminek kaasaarvatud:) Oli tõesti raske aeg, aga koos saime sellest üle, ilma üksteisele selga keeramata, olles toeks! Nüüd on need ajad seljataga ja oleme uhked, et saime hakkama, ilma last reetmata!
Just täpselt nii sain mina hakkama ilma unekoolita – JAH, see oli väga raske, nõudis tohutut tahtejõudu ja kannatust, aga mul oli, kelle nimel seda teha, minu enda pisikese printsessi nimel, tema heaolu nimel ja selle nimel, et ma ei peaks ise mitte kunagi kahetsema, et ei andnud talle nii palju hellust, soojust ja tuge, kui ta vajas!
Soovin teile kõigile jõudu- jaksu, kallid emme! Lapse uni ongi väga raske teema ja esimesed eluaastad on üldse kõige raskemad, aga koos saate suurepäraselt hakkama! Ärge keelake oma lapsele seda tähtsat lähedust, mida ta niiväga teilt vajab! Teil on palju inimesi ümberringi, kes teid toetada saavad, aga temal ei ole kedagi peale emme-issi!
PS! Kui tunnete end halvasti seda postitust lugedes, siis minge kallistage oma last ja öelge talle, kui väga te teda armastate! Ärge kunagi kartke oma lapselt andeks paluda, kui olete talle haiget teinud – see ei ole teie nõrkus, vaid tugevus!
Tsau-pakaa, kirjutame?
Anyta
(Visited 1 836 times, 1 visits today)

Leave A Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga