Nututa uni. Unekool. Laps magama üks-kaks-kolm?

Ei! Ei! Ja veelkord EI! Loomulikult ei ole ühtegi valutut võlunippi, kuidas laps ruttu magama saada, kui ta ei ole teil ise magama jääja/mineja! Õnneks on muidugi ka palju lapsi, kes lihtsalt uinuvadki rinnaga toitmise ajal või lihtsalt vajuvad ühel suvalisel hetkel unne – ja palju õnne nende laste emmedele – see on kõige valutum variant nii teile kui lastele:)!
Paljud lapsukesed vajavad aga magamajäämiseks veidi kaasaaitamist…. Kõik need “nipid” ja “koolid” on väga suureks kaubaks läinud kahjuks ning kogunud populaarsust emmede seas tänu oma mugavusele ning kahjuks jätnud mulje pedagoogilisest võttest… Tegelikkuses on see aga tohutu emotsionaalne trauma lapsele! Sellega näitad oma lapsele, et raskel hetkel, kui ta Sind vajab, pole Sa valmis teda aitama või pole Sul selleks tahtmist, viitsimist vms….
Olen nii palju kuulnud (ja lugenud) vabandusi, mis õigustaks taolist käitumist lapsega…. Küll õigustatakse end sellega, et no laps peab ju “õppima” magama ise ja ma pean teda “harjutama” (loe:dresseerima) ja  ma lihtsalt “tutvustan” talle unemaailma ja seda “kui tore on ise uinuda” ja “unega saab sõbraks” ja “ma ei jaksa enam kussutada” ja “mul on endale nii palju lihtsam” ja “ma ju olen ta voodi kõrval”… ma võingi neid õigustusi loetlema jääda…
Palun vaadake tõele näkku, kallid emmed – ainus tõde on see, et teete seda enda mugavuse nimel, selleks, et ei peaks oma titte kussutama koguaeg… Teete seda lihtsalt enda mugavuseks, sest te ei viitsi teisti, sest teisiti on raske! Kohati on võimatult, väljakannatamatult raske! Tahtsite last, aga polnud valmis kogu kaasnevaks vastutuseks… Aga mida tunneb seejuures teie laps, keda te dresseerite? Tohutu hulk uuringuid on tõestanud, et “unekooliga” uinuv laps ei rahune, ta ei “saa aru, et uni on äge” või “unega sõbraks” – ta lihtsalt annab alla, sest mitte keegi ei aita teda, aga see ebaõigluse ja abituse tunne, see stress, see võimas negatiivne emotsioon jääb alles! Mis sel vahet on, kas sa oled tema voodi kõrval või mitte, kui sa lihtsalt vaatad pealt, kuidas ta nutab ja kisab ja jonnib ja proovib kõikvõimalikke vahendeid, mida tema väike peake suudab vähegi väljamõelda, kui Sa ei tee sellegipoolest mitte midagi, et ta rahuneks? Sa ei võta teda sülle, sa ei kaisuta teda kõvasti, NÄIDATES talle, et emme on olemas, selle asemel teevad osad emmed lihtsalt pai ja see on nende arust hea lohutus. Kujuta ette, et Sul on meeletult kurb või valus või oled mõnes muus, täiesti abitus olekus ning karjud ja nutab, et keegi Sind aitaks või vähemalt lohutaks, aga inimene, keda pead kõige lähedasem lihtsalt istub ja vaatab seda pealt! Kas Sa ei tunne end siis reedetuna, hüljatuna? Kas Sa siis ei tunneks, et kui on raske hetk, siis ei saa Sa talle loota? Miks Sa siis oma lapsele nii teed?
Mõned “unekooli” “õpikud” soovitavad “nõrganärvilistel” emadel teise tuppa minna ja kõrvaklapid pähe panna, et lapse nuttu mitte kuulda… Oled mõelnud, kui südametu see on? Mõned soovitavad iga kümne minuti tagant laps korraks sülle võtta, et tal nutukrampe ei tuleks, et ta korraks rahuneda saaks ja siis tagasi voodisse panna – see aitab vältida krampidega kiirabisse sattumist! Mõned “unekoolid” soovitavad last harjutada vähenevate või suurenevate intervallidega, mis tähendab, et lapse sülle võtmine toimub iga 15-10-5minuti tagant või vastupidi 5-10-15minutit. Tulemus on sama!
Miks te eirate seda tugevat tungi, mille loodus on teile kaasa andnud emainstinkti näol? See ju kisendab täisvõimsusel: “Võta oma laps sülle, paku talle lähedust ja soojust!” Selle asemel lased tal alla anda,  mida pead maharahunemiseks ja arvad, et oled eriti kõva memm, kes on just ÕPETANUD oma lapsele “magamajäämise kunsti”…. braavo! Laps aga samal ajal mõistab, et tal ei olegi sellistel rasketel hetkedel mitte kellelegi loota, mitte keegi siin ilmas ei kuulnud tema karjeid, mitte keegi ei teinud neist väljagi…. mitte keegi ei pakkunud oma kehasoojust, ega kaisutanud….MITTE KEEGI! Ta palus nii kõvasti kui suutis ja vaatas oma emmele abitult otsa, lootes emme soojust tunda, et see teda lohutaks, et ta ei peaks kartma seda, mis on talle uus ja hirmutav, aga see ei kõigutanud tema emmet, sest emmel on teisiti mugavam! Lapsed lepivad kahjuks sellega päris ruttu….
Põhjuseid hirmuks une ees on mitmeid – laps võib karta halba unenägu, tal võib olla hirm valu ees, sest lapsed kasvavad teadupärast öösiti kõige rohkem ning selline kasvuspurt võib olla füüsiliselt väga valus – tema luud ja lihased võivad valutada kasvamise pärast…. Väga võimalik, et ta tahab lihtsalt emme lõhna, soojust ja lähedust – nii lihtne ja tasuta kaa veel, aga paljud emmed keelavad seda oma lapsele. Äkki ta siis ei õpigi magama? Äkki jääbki eluksajaks minu sülle? Päriselt? Te tõsiselt mõtlete nii? Olete näinud kunagi või vähemalt kuulnud, et näiteks 20-aastane inimene ei jää magama, kui emme teda ei kussuta? Või äkki ta “harjub ära” minu süles olemisega? Palun ei! Ainult mitte seda – mu laps ei tohiks jumala eest ära harjuda mõttega, et ta võib mu kaissu pugeda kui ta seda vajab!!!
Meie lapsed on pisikesed niiii lühikest aega… Sellel ajal vajavad nad meie soojust ja lähedust kõige rohkem – see tekitab neis usaldust meie vastu ja kindlustunnet selles uues, tohutult suures, avastamata maailmas. Kui tühine tema mure meile ka ei tunduks, kui väsinud me ka poleks, kui vana ta ka ei oleks, võib ta alati tulla ja meie kaissu pugeda…. See tekitab temas usaldust, et ta võib igas olukorras meile loota ja oleme talle ALATI toeks.
Ärge keelake seda väikest asja oma lapsele! Ärge võtke seda süükoormat! Ma saan aru, et on raske….ma olen ise kussutanud ja kiigutanud ja laps süles palli peal hüpanud ja laulnud ja kaisutanud ja jooksnud teda magama (!!!). Olen olnud meeletult väsinud ja ise mitmeid kordi nutnud, olen tahtnud ulguda, karjuda väsimusest, kurnatusest ja abitusest, aga tal ei ole ju rohkem mitte kedagi peale emme-issi! See on see, mida ma alati meeles pean ja miks ma seda teen nii kaua, kuni tema seda vajab ja tahab! Mitte nii kaua kuni minul on viitsimist või tahtmist või jõudu seda talle anda…. Kui mina talle seda ei anna, siis ei ole tal mitte kelleltki seda saada…..tal ei ole isegi kellelegi kurta, ta isegi ei oskaks…..
Esimesed neli kuud magas mu laps üldse kõik päevauned minu süles/kõhu peal, ega tahtnud voodist midagi kuuldagi, ainult öösel magas ta oma voodis. Ka siis olid tihti käed väsinud, rasked, valusad ja “surnud”, aga ma ei suutnud oma silmi temalt eemal hoida – ta magas niiii magusalt ja armsalt emme süles – see meeletult ilus vaatepilt andis jõudu juurde:)
Tema heaolu on praegu meie vastutus ja kohustus! Kohustus, millele kirjutasime alla päeval, mil otsustasime saada beebi – peame seda kohustust meeles!
Pidage vastu, kallid vanemad! Siis kui on raske, mõelge sellele, et teie tibud on neid pingutusi väärt!
Tsau-pakaa, kirjutame?
Anyta
(Visited 5 091 times, 2 visits today)

11 Comments

  1. Maia 6. sept. 2017 at 8:54 p.l.

    Unekoolil ja unekoolil on vahe. Kui last ei jäeta üksi, teda lohutatakse ja rahustatakse. Pakutakse lähedust kas kallistamise, silitamise teel, siis ei ole lapsele traumeeriv. Sellega antakse lapsele märku, et vanem on alati olemas, kui tal on katsumusi ja tal on raske. Paljud leiavad, et unekool on see kui uks kinni ja ise minema… tegelikult ei ole.
    Ennast ohverdav käitumine emapoolt tundub küll üllas, aga kokkuvõttes ei saa ka laps sellest kasu, sest kui uni on katkendlik ja pidevalt on vaja stimulatsiooni, siis ei puhka ei ema, ega laps end välja. Emaks olemist saab nautida, kogu aeg ei ole vaja kannatada. Leida paremaid ja paremaid lahendusi endale, mehele ja lapsele on ka üks emaks olemise kohustus.

    Reply
    1. Anna Laaspere 6. sept. 2017 at 9:35 p.l.

      Kahjuks on kõik “unekoolid” ekslikult sattunud pedagoogiliste võtetega ühte patta! Seda ei kiida heaks aga need uuringud, kus reaalselt on uuritud lapse emotsionaalset seisundit…Ja pole vahet, kas oled kõrval või mitte – kui Su laps endiselt nutab, annab ta Sulle märku, et vajab enamat! Kui Sa talle seda enda laiskusest ei paku, on see minu arvates südametu ja vastutustundetu!
      Emaks olemist naudin ma väga! Vaatamata kõikidele magamata öödele, vaatamata tundideviisi kussutamisele, vaatamata kõigele, naudin ma väga emaksolemist:) Ja minu pisike printsess saab minu peale alati kindel olla. Praegu kallistab ta mind enne magamaminekut ja ütleb, et armastab mind! See on minu jaoks suurim tasu ja näitab mulle vaid seda, et see kõik oli miljonikordselt väärt vaeva!!!

      Reply
      1. Eliis 6. sept. 2017 at 11:07 p.l.

        Minu meelest on sellega nii, et ei ole üht ja ainult tõde. Kui sina jaksad oma last kaks aastat järjest kussutad ja jääd terve mõistuse juurde, siis on ju väga hästi. Aga näiteks kui loeb seda kirjatükki mõni ema, kes on depressiooni piiril või jub sügavas depressioonis, siis võib see õli tulle valada. Praegu on mu neljas aastane ja jääb tissi otsas magama ja öö jooksul sööb ka korduvalt. Ja ma saan hakkama, pole probleemi. Aga esimese lapsega sain ma ühel hetkel aru, et mul on valida, kas mu lapsel on ennastohverdab ema, kes ööläbi tissitab, aga päeval on lapsel magamata tõre ja pahur ema (kes samamoodi lapsele ju negatiivselt mõjub). Või siis harjutan ta öösiti korralikult magama ja tal on päeval puhanud ja reibas ema, kellest saab rõõmu tunda. Jah, laps kurtis kahel ööl (olin olemas, üksi ei jätnud), aga peale seda oli ju väga palju pävi rõõmsat ema, kes jaksas temaga tegeleda. Niiet minu meelest pigem unekool, kui see, et meeleheitel ja väsinud ema oma last raputab (võivad ajukahjustused tekkida). Või mis moodi laps ennast tunneb, kui ta ema nutab, ulub, karjub väsimusest, kurnatusest ja abitusest. Kas see ei tekita emotsionaalseid traumasid?

        Reply
        1. Anna Laaspere 6. sept. 2017 at 11:24 p.l.

          Lapse raputamine on kahtlemata lubamatu – ma olen igasuguse vägivalla vastane. Aga ka vaimse vägivalla vastane, sest vaimne vägivald, tunnistame me seda endale või mitte, on sageli hullemgi kui füüsiline. Mina arvan, et mõlemad on lubamatud! Eriti veel pisikese inimese vastu, kes on eos ebavõrdses seisus ning ei saa end kaitsta….
          PS! Minu laps loomulikult minu väsimust ei näinud, ega ka minu pisaraid ja kõike muud sellega kaasnevat:)

          Reply
  2. Kerli 6. sept. 2017 at 9:07 p.l.

    Sain eelmibe aasta esmakordselt emaks ja juba raseduse ajal kuulsin koguaeg mida tohib laose nutu ajal teha mida mitte…nüüd peale lapse sündi ei suuda ma rohkem kui minut oma lapse nuttu kuulda, ikka võtan sülle ja kussutan rahustan…küllaga olen kuulnud et ära tee igast nutust välja, ära võta koguaeg sülle harjutad ära…hakkab röökima vii teise tuppa las karjub….no ei suuda mina nii teha emasüda hakkab verd jooksma kui nuttu kuulen…õhtul oleneb siis tibu soovist ja väsimus “astmest” kas jääb oma voodis tuttu või minu süles. Tahaks vahest nendele “õpetajatele” soovitada ise mu last kasvatada kui nad nii tublid südametud kasvatajad on 🙄

    Reply
    1. Anna Laaspere 6. sept. 2017 at 9:30 p.l.

      Oled tubli! Jõudu-jaksu Sulle! Oled eeskujuks paljudele tulevastele emmedele – kahjuks on nn “nõukaajast” jäänud need unekoolid ja kõik muu selline, mis eraldab lapse emast ja “võõrutab” ta võimalikult kiiresti (ei saa aru, milleks see tänapäeval vajalik on), aga ma siiralt loodan, et selliseid emmesid on veel, kes tõstavad lapse vajadused enda väsimusest, kurnatusest ning viitsimisest ettepoole ja pakuvad oma lapsele seda soojust ja lähedust, mida ta vajab:)

      Reply
  3. Eeva 6. sept. 2017 at 11:12 p.l.

    Ka mina ei poolda seda, et laps röökides magama jääks. Kuid, natukene pean oma beebit magama jäämist õpetama, kui nutma hakkab muidugi võtan sülle ja lohutan. Aga mul on ka vanem poeg, kes tahab ka tähelepanu ja, et emme temaga mängiks, ma ei saa lubada seda, et beebi 2,3 või 4 tundi süles magaks või rinnal. Jah, vastsündnu istus mul 12 korda ööpäevas tissi otsas, korraga 30-40 minutit. Olen üliõnnelik, et mees oli suureks toeks ja sai vanema lapsega tegeleda. Oi, millised süümekad mul olid, et vanem poeg kannatab. Nüüdseks beebi magab enamus päevauned rõdul vankris ja need hetked on mul vanema lapse jaoks ja õhtu poole söögi tegemiseks. Eks tuleb leida kesktee, et kõigi vajadused oleks kaetud ja siin pole õiget ega valet. Mina oma vanemale pojale tegin ka unekooli “Päästke meie uni” järgi, ja pean tunnistama, et ta ütleb mulle iga õhtu, et armastan mind, ma ei näe küll, et see unekool oleks kuidagi last hirmutanud või und kartma pannud, laps on peaaegu 5 ja õhtul loen talle raamatut ja jääb ise peale seda magama. Ema on ka inimene, kui ema on puhanud ja hea tujuga, on lapsed ka rõõmsad.

    Reply
  4. Rael 7. sept. 2017 at 1:00 e.l.

    Absoluutselt nôus blogis kirjutatuga. Aga sellel postitusel oleks palju suurem panus kui lihtsalt fakti tôdemine, kui autor pakuks ka siis vâlja “humaanseid” viise, nippe, nôustajate soovitusi mis siis teha kui laps magama ei jââ. Nâpuga vibutada oskavad kôik, aga eesmârk on ju aidata, vôi?
    On arenguks ruumi veel!
    Soovin parimat!

    Reply
    1. Anna Laaspere 7. sept. 2017 at 1:47 e.l.

      Suur aitäh Sulle, Rael, tagasiside eest! See on minu jaoks tõesti väga tähtis ja emotsionaalne teema ja kuna postitus tuli päris pikk, siis mõtlesin, et ei hakka seda teiste teemadega segama – aga kirjutan kindlasti sellest, kuidas mina olen oma tibu magama saanud ilma igasuguse unekoolita ning kuidas selle kõige juures olen vältinud liigset kurnatust ja üleväsimust ning depressiooni eraldi postitustes:)
      Aitäh Sulle idee, konstruktiivse kriitika ja julgustuse eest!

      Reply
      1. Tiiu 7. sept. 2017 at 2:54 p.l.

        Seniks võib täitsa soovitada näiteks raamatut “nututa uni”- saab ka häid mõtteid. Kusjuures sama autori “nututa kasvatus” oli ka minu jaoks nippepakkuv lugemine 🙂

        Reply
        1. Anna Laaspere 7. sept. 2017 at 3:14 p.l.

          Ei oska kuidagi kommenteerida neid raamatuid, kui läbi loen, võin jagada arvamust:)

          Reply

Leave A Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga