Tagasisõit Itaaliast e meie õudusunenägu!

 Eelmise postituse lõpus kirjutasin Bormios veedetud päevast, mis oli imeline perepäev ja mitte midagi ei reetnud, et miski saab selle päeva üldse ära rikkuda… Jalutasime Bormio vanalinnas ringi ja Tellu hakkas kurtma, et ta on väsinud ja tahab sülle. Arvasime, et laps on lihtsalt väsinud, unine ja mõtlesime, et hakkame siis üle Alpide tagasi sõitma ja paneme lapse magama…

Kõik tundus justkui plaanipärane, sest nii olimegi arvestanud, et paneme lapse autos magama ja naudime sõitu imeilusates Alpides… Kahjuks läks meie jaoks aga Alpidest alates tagasisõidu lugu kohutavaks, sest algas meeletu kihutamine koju – meie tibu jäi järsku haigeks ja tal tõusis kõrge palavik… Keset Alpe, kus pole mitte kui midagi peale kellakestega lehmade inimtühjadel aasadel mitte kui midagi! Samal ajal hakkas ka meie Subsu (kutsume nii oma autot – Subaru) streikima, pidurid kriiksuma (mägedes!!!) ja kui Andres käis pidureid kontrollima, kõrvetas ta käe päris tõsiselt ära:S … Õnneks sai autoga korda, aga tibul oli olukord päris hull – ta hakkas kõigele lisaks oksendama – sealsamas, autos! Välja minna ei saanud, seal oli tohutult pilvedena ringi lendavaid parmusid, isegi korraks ust ei saanud lahti teha…. Jäime lihtsalt seisma, et ma saaks lapse sülle võtta ja ma tundsin, et see on maailmalõpp!!! Kogu maailm lihtsalt varises kokku! Lohutasin nutvat last, koorisin ta riidest lahti, ta oli just välja oksendanud kogu vee, mis ma talle sisse jootsin ja samuti palavikualandaja:(

Mida ma teen? Kutsun kiirabi kopteri? Ilmselt sai ta kuumarabanduse? Miks ta muidu oksendab? Aga kuumarabandusega tõuseb palavik eluohtlikuks jubekiiresti – umbes 10-15minutiga! Istusin seal tagaistmsel, seisvas autos, laps süles, okse sees, nutt kurgus, abituna, hirmununa…. Lohutasin last, jahutasin teda veega, panime kliima külmemaks, et ta jahtuks ja andsin talle imepisikeste lonkukestega vett ja palavikualandajat, endal pisarad kurgus… Ma ei tea kui kaua me seal olime, aga see tundus igavikuna ja see oli kindlasti mu elu jubedaim aeg… Õnneks hakkas tibule palavikualandaja mõjuma ja mõne aja pärast oli tal veidike parem, vähemalt nii palju, et ta oli nõus istuma oma turvatooli ja edasi sõitma… Ma ei oska isegi kirjeldada, kuiväga ma kartsin, kui väga olin mures ja hirmul – mis edasi? Kuidas edasi? Kas on parem minna haiglasse? Kas on parem sõita otse koju nii kiiresti kui vähegi saame või peatuda kuskil lähimas linnas ja laps terveks ravida? Mida teha? Helistasin Tallinna kiirabisse ja pidasin nendega nõu, nad soovitasid jälgida lapse seisundit ja kui saame palaviku maha, siis ei pea kiirabisse minema – kuna oleme võõral maal, siis võib niigi stressis lapsel olla väga suur hirm jne…. Samas kui palavikku kontrolli alla ei saa, siis peame minema. Sain kiita, et toimin õigesti, jahutan last ja alandan palavikku rohtudega (Panadol Paracetamoli toimeainega, siis tund aega vahet ja Nurofen Ibuprofeniga peale ja siis oodata. Kui palavik tõusma hakkab, siis võib sama korrata kui Paracetamolist on möödas 4 tundi, aga peab järgmia maksimaalseid kordi ööpäevas! Lisaks jahutasin teda pidevalt veega kokku määrides, jootsin talle Nurofeni süstlaga väikeste jaotuste kaupa vett, ka siis kui ta magas ja kliima aitas ka päris palju). Olen siiani meeletult tänulik Tallinna kiirabi arstile, kellega rääkisin, ta suutis mind tõesti rahustada ja tundsin väga suurt tuge!

Õhtul, kui Zürichisse jõudsime, otsustasime siiski hotelli võtta, sest vajasime kõik korralikku puhkust ja tibul oli ka natuke parem… Kahjuks tõusis palavik öösel uuesti, jahutasin Tellut ja andsin palavikualandajat…tundus, et sain natukeseks jälle alla palaviku. Hommikul kui arutasime, mida edasi teha – kas jääda pigem kohapeale ja lapsel oleks parem siinsamas, kohapeal olla kuni terveks saamiseni või peaksime kihutama koju, siis tibu palus pisarsilmil, et me koju läheks ja siis oli meie jaoks asi selge ja otsus tehtud – pakkisime kiiresti asjad ja asusime teele. Saime päris pikalt sõita, olime juba Saksamaal, kui tibul hakkas palavik jälle tõusma, tegime peatuse tanklas, ostsime teepeale kohvi, tibule Lego Friendsi Mia toa ja pakkusin lapsele jäätist, aga nägin, et ta vaatab mulle väsinud pilguga otsa ja ütleb EI! Mulle sai kohe selgeks, et palavik on liiga kõrge, läksime kiiresti autosse, ta nuttis lausa kiljudes, hoidis must kramplikult kinni, palavik oli üle 39 ja mu maailm oli taaskord katki. ma olin juba suutnud veidi toibuda eilsest õudusest kui nüüd oleme samas kohas tagasi? Õnneks oleme tsivilisatsioonis, mitte keset Alpe!

Asusin teda jälle jahutama ja kui olin palaviku alla saanud, siis päästis meid seesama Mia tuba suurest hädast välja ja hõivas meie lähimad 1,5h sõitu, sest tegelesime Telluga selle kokku panemisega. See oli õnneks ühtlasi viimane kord, kui tal palavik nii kõrgele tõusis ja saime õnneks tänu kiireteedele suhteliselt hästi sõita kiiresti kodupoole. Poolas aga tundsime, et ei suuda, et me ise ka ei suuda ja vajame kvaliteetset und ja jõudu lõpusirgeks pärast kõiki neid läbielamisi ja Varssavis tegimegi kauaoodatud peatuse ja ööbisime seal. Hommikul, puhanuna olime nii õnnelikud, et kogu see õudus on lõpuks läbi ja tibul oli väga hea enesetunne, ta oli nii õnnelik, et hotellitoas oli nii paju ruumi (olime sviidis), jooksis ringi seal… aga väike nohu tal siiski oli – tõenöoliselt sai siis viiruse, mis palavikuga algas.. Käisime apteegist läbi, täiendasime oma varusid Quixxiga ja kihutasime kodu poole.

Kohutavalt kahju oli murda lapsele antud lubadust (see oli esimene kord, kui me ei teinud seda, mis olime lubanud talle), sest me olime tegelikult talle lubanud, et tagasiteel,  Zürich`is käime loomaaias – seal on ülivinge loomaaed, kus tahaksime kindlasti ära käia ja traditsiooniks on juba saanud, et kui tibuga reisime, siis seal, kus vähegi võimalik, käime loomaaias kaa… Ja süda tilkus verd kui oma lubadust lapsele ei täitnud, aga kahjuks polnud sel hetkel enam valikut, sest nii kõrge palaviku ja kõige muuga me sinna kindlasti ei saaks minna, lisaks palus tibu ise koju:( Kihutasime otse koju, vahepeal tegime ainult tanklapeatuseid või kuskil söögipause. Riiga jõudes hakkas laps küll jonnima, et tema tahab hotelli ja et ei tahagi enam koju, aga kodu oli juba nii käegakatsutav ja turvatunne, et kõik arstid ja kõik on niiiii lähedal juba sundis meid vastu võtma raske otsuse panna laps autos magama ja sõita see 5tundi öösel siiski koju. Lõpuks, vara-varahommikul, umbes 4 paiku, kui kõik veel magasid, jõudsime me lõpuks koju ja see oli maailmaparim tunne! Vaatamata meeletult ilusatele elamustele Itaalias, olime tohutult õnnelikud, et oleme nüüd kodus ja kogu tagasisõidu õudus on lõpuks läbi!

Sellest on küll palju aega nüüd möödas, aga alles nüüd otsustasin, et ikkagi kirjutan sellest, kuigi isegi meenutada kõike on jube. Jagame ju tavaliselt vaid häid mälestusi reisimisest, ilusaid hetki elust ja väga harva midagi sellist. Olen üliõnnelik, et olen pabistaja, kellel alati kõik rohud kaasas, eriti lapsele…. See postitus on pigem hoiatuseks, milliseid asju võib juhtuda reisi ajal ja mis on väga tõenäolised… Et oskaksite valmis olla ja arvestada nende ohtudega, mida mina üldse nii järsult kuskilt oodata ei osanud. Kõik algas nii järsku ja nii vales kohas….

Tervist teile kõigile!

Tsau-pakaa, kirjutame?
Anyta
Minu tegemistel saad rohkem silma peal hoida  Instagramis😉

 

(Visited 1 698 times, 1 visits today)

Leave A Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga