Väikese inimese usaldus

Me kõik tahame, et meie lapsed meid usaldaks, räägiks meile oma elamustest, et nad meie eest midagi ei varjaks ning saaks meis kindlad olla. Kahjuks teeme vahel vigu, millega lükkame ise oma lapse endast eemale… kuidas siis võita pisikese inimese usaldus, kuidas seda hoida ja mitte kunagi kaotada? See on minu jaoks olnud väga tähtis teema juba enne pisikese printsessi planeerimist, olen väga palju lugenud ja uurinud laste psühholoogiat, kuulanud psühholoogide nõuandeid ning -vebinare. Mõtlesin, et jagan oma uurimustest saadud teadmisi, sest need annavad ka Sulle võimaluse olla parem lapsevanem oma kõige kallimale!
Tähtis on endale eelkõige teadvustada, et see pisike inimene on täieõiguslik pereliige – tal on oma arvamus (mis ei pruugi Sinu omaga ühtida) ja täielik õigus seda avaldada. Ta võib teha SINU ARVATES valesid valikuid või valesti käituda, aga see on tema otsus! See otsus ei pruugi olla õige, aga sellest võib tulla tema jaoks tähtis õppetund! Ta ei pea tegema kõike nii nagu Sina! Ta ei pruugi tahta emme/issi valitud kampsunit või putru hommikusöögiks või vanaema juurde minna ja tähtis on see, et kuuleksid teda ja oleksid maksimaalselt paindlik ning laseksid tal valida ning teha omi otsuseid – see näitab talle, et austad teda, hindad tema otsustusvõimet, ega alahinda teda (kui pisike ta veel ka poleks) – ainult nii kujuneb tema austus ja usaldus Sinu vastu ja seda Sa ju tahadki?
Meie vanemate ja vanavanemate arvates võib see tunduda “ärahellitamisena” – kuidas Sa lased mingil titel endale “pähe istuda”? Laps ju räägib teate küll millal! Tema peab tegema nii nagu kästakse ja nii nagu vanematel parasjagu mugavam on, mitte mingit isetegemist korraldama! Ma tahaksin siinkohal meelde tuletada, et lapse hirmutamise, ähvardamise või käskimise ning karistamisega ei teeni me ära nende usaldust, vaid paneme ta meid kartma ja seeläbi kuuletuma (kui keegi Sinust füüsiliselt võimsam käsib Sul midagi vastumeelset teha, siis teed seda puhtalt sellepärast, et kardad ja ei taha haiget saada). Sellega on võimalik neid küll kontrolli all hoida ning panna kuuletuma, aga seda täpselt nii kauaks, kuni laps ei jää Sulle enam füüsiliselt alla. Kahjuks juhtub see just tema jaoks kõge ohtlikumal ajal, puberteedieas, kus ta just Su tuge ja usaldust kõige enam vajaks…
Väikese inimese isiksusega arvestamisega sama oluline on pidada lapsele antud lubadusi – see on osa austusest! Sa ise ei pruugi mäletada, et talle midagi lubanud oled, aga tema mäletab! Ära alahinda lapse mälu, võin omast  kogemusest öelda, et pooleteiseaastane mäletab suurepäraselt kõike! Seega kirjuta parem üles või pane telefoni meelespea – tee mis tahad, aga oma sõna pead pidama – see tekitab lapses kindlustunnet (loe:ta saab sinus kindel olla) ja see on usalduse alus! Veel hullem on loota, et äkki laps unustab ise ära – see on täiesti vale suhtumine, kus puudub juba eos täielikult austus ja arvestamine lapsega kui täisväärtusliku pereliikmega! Mõtle hetkeks, kuidas Sa ennast tunneksid, kui keegi, keda usaldad, loodab pidevalt, et unustad ära, mis ta Sulle lubab ja kasutab seda lihtsalt ära? Jah! Õige! Tunned end reedetuna, eks? Sa ju ei taha, et Su laps tunneks end Sinu poolt reedetuna? Kui lubad oma pisikesele, et käite poes ja siis ta saab karuselliga sõita, siis võta see paar minutit ja täida oma lubadus, Sul ON see aeg!
Minu arvates on kõige olulisem pakkuda oma pisikesele täpselt nii palju lähedust ja soojust kui vähegi saad! Ei, ära pane radikat täisvõimsusel uugama! Võta ta sülle, kallista, musita teda! Võta oma laps kaissu ja loe talle raamatut või pane temaga puzzle kokku, joonistage koos, mängige palli, arsti, poodi….või kui pead süüa tegema, siis kaasa tema kaa, ära jäta teda oma toimetustest välja – õpeta talle makaronide keetmist, pane temaga koos pesu kuivama, võta ta sülle ja tõsta ta koos selle märja sokiga pesukuivatusrestini, las ta teeb koos Sinuga neid toimetusi (isegi kui ta on pisike beebi veel)… võtmesõnaks on ÜHINE TEGEVUS, et ta tunneks, et ta on osa Sinu elust, ka igapäevaelust! Ja EI – ühine tegevus ei tähenda seda, et laps vaatab multikat ja Sina istud telefonis/arvutis/veel kuskil! Paku talle aktiivset tähelepanu, möllake koos, mängige peitust, tagaajamist, ükskõik mis mänge… Osale tema elus ja las tema osaleb Sinu omas, näita talle, et ta on tähtis! Laps tunneb, et oled tema jaoks olemas ja et tema asjad ei ole Sinu jaoks tühised, et ta suudab Sind Sinu toimetuste juures aidata ja tema panus ei ole tühine!
Kallista teda ja ütle et armastad – seda ei ole kunagi liiga palju! Ta peab seda kuulma, ära arva, et see on iseenesest mõistetav ja ta ju teab seda – ta vajab kinnitust! Jällegi on läheduse pakkumine meie vanemate ja vanavanemate arvates “ärahellitamine” ja “liigne endaga harjutamine”. Ma olen nii palju kuulnud märkuseid stiilis: “Sa harjutad ta endaga nii ära, et temast kasvad erak” või  ” Sa oled ta süllevõtmise ja kaisutamisega nii ära harjutanud, et nüüd ta tahabki koguaeg Su sülle nii kui midagi on!” – aga mõelge nüüd hetkeks, mida see reaalselt tähendab? Nii kui on mingi olukord, mis minu tibu arvates on kuidagi ohtlik, tuleb ta minult tuge ja varju otsima! Ja ma olen uhke, et ta minus seda lohutust ja tuge näeb! Ja ma loodan, et kahekümne aasta pärast tuleb ta kaa minu juurde ja ma kallistan ka siis teda, ükskõik kui tühine see mure ka poleks! Minu laps usaldab mind ja see omakorda on teinud temast suhtleja inimese – ta jookseb kaubanduskeskuses poistele järele ja tahab neile kalli teha, nendega mängida, ta on julge ja alustab ise suhtlust ja mul on kurb vaadata, kui temast suuremad lapsed selle peale hirmunult ära jooksevad…
Väga tähtis on aru saada, et austust või usaldust ei saa peale suruda või käskida… Sa ei saa oma lapse austust, kui karjud ta peale, alandad teda või mis veel hullem, lööd teda! Ma olen kuulnud väga palju ennastvabandavaid vanemaid rääkimas “armastusega antud” kõrvakiilust või “väikesest, süütust” patsust vastu tagumikku või “no ta muidu ei saa ju aru” jne… Tõsiselt? ARMASTUSEGA? Naised, mis te tunneksite, kui teie mees (ehk siis teist füüsiliselt tugevam inimene) tuleks ja virutaks teile iga möödaastumise peale? No niimoodi, ARMASTUSEGA, sest “no muidu te ei saa ju aru!” Või kui keegi karjuks teie peale pidevalt, sest te ei tee täpselt nii nagu teist tugevam inimene tahaks…. Vahel tasub end teise inimese asemel kasvõi korraks ettekujutada ja saate aru, KUI vale teie käitumine on ja kuidas see haiget võib teha! Ära tee oma lapsele midagi, mille eest Sind vihata – Sa lihtsalt kaotad ta niipea, kui tal selleks võimalus tekib! 
Ka siis, kui Su laps jonnib, pead mõistma, et tal on lihtsalt uued emotsioonid, millega ta muudmoodi toime ei tule ja ta usaldab Sind nii palju, et julgeb Sinu juures jonnida! Just Sinu juures, ta valinud Sind oma usaldusisikuks ja kurdab Sulle midagi, mis talle muret teeb! Ära keela talle seda – ta ei oska ju muudmoodi end veel väljendada… Hinda seda usaldust ja näita talle oma lähedusega, et ta teeb õigesti, et Sind usaldab! Kallista teda, ta rahuneb, kui vastad tema raevuhoole lohutuse ja soojusega. Vägivald paneb ta Sind lihtsalt kartma…. Sinu laps on Sinust igaljuhul füüsiliselt nõrgem, ta ei saa Sulle vastu hakata, seega kõikvõimalikud võimuvõitlused on juba eos ebavõrdsed ning lõppevad vaid suuuuuure-suure müüriga teie vahel, SINU ehitatud müüriga! Sellepärast peadki valima, kas kasvatad oma last pidevate käskude ja keeldudega või usaldusega, mida ta hindab ja mingil juhul kaotada ei taha!
Minu arvates on väga tähtis meeles pidada, et Su laps ei ole Sulle mitte midagi võlgu selle eest, et Sa ta sünnitasid – see oli Sinu, mitte tema otsus! Seega kohustust tingimusteta armastada, austada ja usaldada ning kuuletuda ei antud talle sünnitusmajast kaasa! See kohustus on ainult Sinul – Sa oled teinud valiku, otsuse saada laps, seega oled Sina see, kes peab teda tingimusteta armastama ja talle endast kõik andma, midagi vastu ootamata –   lähtu sellest! Tema usalduse ja armastuse ning austuse pead Sa ise välja teenima, nagu ka kõikide teiste inimeste puhul – Sinu enda teha on see, et Sind usaldataks, armastataks ning austataks!
Oleme kõik inimesed ja kahjuks eksime vahel … Kui oled eksinud ja teinud oma lapsele kuidagi haiget, siis võta end kokku ja vabanda tema ees, võta ta kaissu ja palu lihtsalt andeks! See ei pruugi alati lihtne olla, aga lähendab teid veelgi ja Su pisike inimene näeb, et hoolid temast tõeliselt ning julged oma vigu tunnistada! Kui muudad oma suhtumise lapsesse ja tema tegevustesse selliseks, siis tunneb ta end Sinuga hästi, usaldab Sind ja ütleb Sulle, et armastab Sind, siiralt! ….see on suurim tasu kõikide Sinu  pingutuste eest!
Tsau-pakaa, kirjutame?
Anyta
(Visited 2 269 times, 1 visits today)

Leave A Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga