Breketid -kas panna või mitte?

Juba homme jõuab kätte minu jaoks väga kauaoodatud päev – mul võetakse ära ülemised breketid! (Jee!!!) See pani mind meenutama kogu teekonda ja otsustasin kirjutada, kuidas mina jõudsin otsusele panna breketid ehk minu pikkkkkkkk teekond sirge naeratuseni:)
Olin tükkaega juba mõelnud ja kaalunud, kas siis panna breketid või mitte – tahtsin nii-niiväga ilusat sirget ja valget naeratust. Läksin siis ortodondi konsultatsioonile, et oskaksin kaaluda ja mõelda. Käisin ära ja otsustasin, et ei, ei pane – see on nii pikk protsess ja nii kallis ja pealegi oli mul juba siis nii suur soov laps saada ja ma ei julgenud raseduse ajaks sellist asja ette võtta…
Aeg läks edasi, sünnitasin imelise printsessi ja tõenäoliselt, nagu enamik naisi, hakkasin end siis peeglist imetlema ja mõtlema, et tahaksin nüüd, rohkem kui kunagi varem, et oleksin ilus ja efektne naine, et mu mees ja laps saaks olla minu üle uhked ja et nad mind iial häbenema ei peaks! Nii ma siis otsisingi, mis mul veel ilusam võiks olla:))))
Kuna mind häiris kõige rohkem üks hammas, mis oli kohe väga,  väga viltu, kohe nii viltu, et keeras teise hamba peale ja see oli väga nähtaval – otse ees! Sellise naeratusega ma ilmselgelt mingi iludus olla ei saa:(
Läksin siis hambaarstile ja küsisin, äkki saaks selle maha viilida ja panna kroon ilusti sirgelt ja asi lahendatud? See oli minu arvates kiire, valutu ja lihtne – ühesõnaga ideaalne lahendus! Aga arst arvas teisiti – esiteks oli hammas, mida tahtsin mahaviilida, täiesti terve ja seda ei asenda ükski kroon! Pealegi kroon on “kõlblikkusajaga” asi, samuti võib see suvalisel hetkel ka maha tulla mingi aja möödudes ja siis käiksin kuni uue panekuni väga “toreda” naeratusega ringi :/ Lisaks on sellised probleemid tavaliselt süveneva iseloomuga – ehk siis kui hammas kisub viltu, siis ajapikku kisub ta veel rohkem viltu, sest tarkusehambad kasvavad ja suruvad hambad liikuma. Kõike seda arvesse võttes, soovitas ta mul võtta ette raskem, aeganõudvam ja valulikum protsess, mille tulemus olevat seda väärt. See tähendas kõigepealt kõikide tarkusehammaste eemaldamist (mul oli neid 4 pluss üks minihammas boonukana ehk siis kokku 5!) ja siis breketite panekut…Mnjah, mõtlesin mina – nagu ikka, ega ma tahtnudki, et miskit saaks lihtsalt, eksole:)))
Hakkasin siis jälle kaaluma breketite ideed, läksin uuesti konsultatsioonile, lasin kõik üle rääkida ja pärast pikka piinlemist tegin raske südamega otsuse – teen ära!
Ma muidugi ei kujutanud siis ette, mis mind ootab! Panin omale siis esimese aja tarkusehamba väljatõmbamiseks ja mõtlesin veel, et äkki saab kõik korraga tõmmata (tüüpiline mina!:D Teeme kohe, ruttu ja homme teeme breketid ja ülehomme võtame ära ja siis valgendame ja voilaa!). Arst aga seletas, et korraga saab võtta maksimaalselt kaks hammast – ehk siis ülemise ja alumise samalt suupoolelt, sest teise suupoolega pean ma järgmised kaks nädalat sööma! Oleksin muidugi olnud valmis söömata olema ja ütlesin veel, et mul lapsel püreed olemas, söön temaga neid, aga ei läind läbi :)))) Esimese visiidiga sai ta mul kahjuks välja tõmmata vaid ühe hamba, sest kõik teised oli vaja eemaldada kirurgiliselt, sest need olid vaid pooleldi väljas (no tore!)
Ootasin kaks nädalat – pidin haava loputama spetsiaalse lahusega, sööma teise suupoolega jne…Siis panin lõpuks aja kirurgi juurde. Tahtsin siis kohe teiseltpoolt kaks hammast ära võtta, aga arst ütles, et peame alustama samalt poolelt, sest seal hammas kahtlane…Muidugi olin nõus -ma usaldan alati arsti arvamust, ega hakka oma peaga selliseid asju otsustama. Ja tal oli väga,  väga õigus! Kujutage ette, ta lõikas igeme lahti ja avastas, et seal oli valesti kasvav tarkusehammas tekitanud oma survega tsüsti, mis tuli eemaldada. Õnneks eemaldas arst kogu kupatuse mu suust ning ma olin õnnelik ja tohutult tänulik! See ei valutanud mul kordagi ja ma ei olekski sellest teada saanud tõenäoliselt enne kui asi oleks halvaloomuliseks läinud! See oli kohutav uudis!
Sain kohe ka antibiootikumid ja põletikuvastased rohud ja retseptiga valuvaigistid… Koju jõudes aga tundsin end kohutavalt – mul oli väga kõrge palavik, ma vappusin üle kogu keha ja mul oli nii paha olla, et mõtlesin, et suren ära, päriselt! Õnneks oli mu mehel võimalus koju jääda (käime ka hambaarstil kolmekesi ja tema ja laps olid sellel ajal ooteruumis kui mul op oli). Niisiis saatis ta mu voodisse ja tegeles lapsega ja minu kantseldamisega – jäin ellu!
Tõenäoliselt oli mul allergiline reaktsioon selle valuvaigisti peale (mis muide ei mõjunud, sest lisaks kohutavale enesetundele oli mul õudsalt valus õmbluste kohast), aga arsti sõnul võis olla ka vabalt kasvaja pärast tekkinud põletik. Sain veel ravimeid juurde ja õnneks sai kõik korda! Järgmine operatsioon, kui mul teiselt poolt tarkusehambad eemaldati, läks väga sujuvalt ja sellest taastusin ka kergemalt, kuigi eemaldati ju ülevalt ja alt korraga (üleval oli veel üks boonukas ehk siis viies tarkus:))
See raske osa teekonnast läbitud, ootasin juba, millal saaksin minna ortodondi vastuvõtule breketite jaoks jäljendeid tegema. Ootasin kuskil kuu aega – igaks juhuks, et kõik taastuks, et õmblused paraneda jõuaks jne.
Ja siis lõpuks jõudiski kätte see päev kui sain need imelised traadid endale suhu! Õhtul needsin ma need muidugi suurest valust maapõhja, aga tagantjärgi võin öelda, et see valu oli seda väärt!
Niisiis võin öelda, et mul ei olnud kerge teekond breketiteni, sirgest naeratusest rääkimata, aga see kõik oli seda väärt! Ma tõesti südamest soovitan kõigil kõhklejatel positiivne otsus ära teha ja te kindlasti ei kahetse!
Kõigest breketitega seonduvast kirjutan kaa kindlasti;)
Tsau-pakkaa-näeme?
Anyta
(Visited 478 times, 1 visits today)

Leave A Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga