Õnneliku abielu saladus?

Tähistasime just oma kuuendat pulma-aastapäeva, meenutasime koosveedetud aegu ja nostalgitsesime ja kuidagi sellel lainel hakkasin mõtlema, et minult on nii palju küsitud, kuidas meil pärast nii pikka kooselu ikka veel säde alles on, kuidas meil ikka veel silmad säravad….
Mõtlesin, et jagan siis oma kogemust:) Vastus on väga lihtne – me näeme koguaeg teineteise ja meie suhte nimel vaeva:) ei, see ei ole selline higimull otsaees rügamine, et teen nüüd selle ära ja siis on korras. See on tähelepanu, väikesed üllatused, kirjakesed, kingitused, hommiku- või õhtusöögid, oskus kuulata (!!!) ka siis, kui oled ise väsinud ja KUULDA! Ja see “vaev” ei ole selline vastumeelt pressimine, vaid tulebki südamest, sest Sa lihtsalt tahad, et ta oleks õnnelik, Sinu kõrval!
Millegipärast on levinud muinasjuttudest pärit arusaam, et abiellutakse ja siis võib käed alla lasta ja lihtsalt elada “happily ever after”… pean teile pettumuse valmistama – see ei käi nii:)) Teineteist peab ikka ja jälle üllatama, võrgutama, tähelepanu pöörama ja õppima kompromisse leidma! See on väga tähtis, et suhe ei muutuks igavaks ja hapuks…
Ma arvan, et üks tähtsamaid mõtteid on alati mäletada seda, kuidas kõik algas ja kuidas Sa siis vaeva nägid, et oma kallile mehele/naisele meeldida – Sa otsisid kompromisse, et mitte tülli minna, Sa püüdsid võimalikult püss välja näha ja olid rõõmsameelne, tegid nalja, nautisid iga koosveedetud hetke ja imetlesid teda! Teil oli paljust rääkida, te võisite terve öö laterdada:))) Iga päev sellel ajal möödus teineteise südant võites – nii peabki jääma, sest täpselt nii kaua kui seda hoida, säilibki seesama säde:) Nii lihtne ongi!
Lisaks on oluline kasvada koos. Ei, ma ei mõtle lisakilosid:)))! Ma mõtlen areneda, kasvada, õppida midagi uut – et mõlema eneseteostus oleks kasvav, muidu tirib suhtes üks inimene teist koguaeg alla ja lõpuks ei jaksa ta seda koormat vedada. Kõige eredam näide, kirjeldamaks, mida ma silmas pean, on ehk väikelapsega pere, kus isa ronib karjääriredelil edasi, aga värske emme on ju titaga kodus. Kui emme midagi ei loe peale beebikreemide kasutusjuhendite ja ei näe midagi peale titemajanduse, tema juuksed on rasvased, välja kasvanud, küüned hoolitsemata ja tema lõhnaks on higihais, siis on varsti mehel tema kõrval igav, ebameeldiv ja ta ei taha sellise naise kõrval olla. Sellepärast püüangi hea välja näha, lugeda ja õppida midagi uut, millest õhtul rääkida ja mida oma mehega jagada – jutte mähkmetest ei saa ju igavesti rääkida:)
Lapse saamine või hoidjate puudumine ei ole vabandus, et oma mehele mitte tähelepanu pöörata ja aega mitte koos veeta – romantilisi õhtuid ja ilusaid üllatusi saad oma mehele korraldada ka siis, kui laps magab ja kvaliteetaega saate ideaalselt veeta ka kolemkesi, nii, et kõik on õnnelikud ja nii mees kui ka laps tunnevad Su tähelepanu! Jah, pead senisest rohkem vaeva nägema, aga saad ju vastu ka kahe inimese tähelepanu, soojuse, läheduse ja armastuse – kas see pole siis seda pingutust väärt?
Väga tähtsal kohal meie abielus on teineteise üllatamine – need ei pea alati olema suured asjad, võid lihtsalt jätta väikese armsa kirjakese kuskile, kust Su kallis mees/naine selle leiab (lase fantaasial lennata, kirjuta südamekujulisele kaardikesele, pastakaga banaanile vms) , võid teha ka lihtsalt ilusa, dekoratsioonide ja küünaldega hommiku-/lõuna-/õhtusöögi ja teda üllatada. Kui oled kodune ja lapsega poodi/kaubanduskeskusesse eriti ei pääse, võid ju alati e-poodidest tellida ja lasta kulleriga kohale toimetada – ka selles valdkonnas on valik meeletult lai, alates kommikarbist, lõhnadest (nt. mylook pakub postPal teenust – kuller toimetab paari tunni jooksul ostu sihtkohta) või kasvõi riiete-/kingapoest midagi tellida… Võid teha talle küünlavalgel massaaži, kõige tähtsam point on üllatada oma kallimat – vahet pole, kas väikese või suure asjaga, kas teed ise või ostad, kas tähtpäeval või mitte, lihtsalt üllatada!
Üllatustega sama tähtis (suhte värskuse poole pealt) on tähistada teile tähtsaid tähtpäevi! Vaatamata sellele, et oleme juba üle kümne aasta koos elanud, tähistame ikka iga kuu oma tähtpäeva, samamoodi tähistame iga kuu ka pulmakuupäeva, ehk siis iga kuu 12. ja 18. on meil pidulikud päevad. See lisab meie suhtesse ootust, pidulikkust ja värskust:) Ja see on topeltkasulik suhtele, sest nendel pidulikel päevadel meenutame alati suhte algust ja see toob iga kord need liblikad kõhtu tagasi:)
Ja viimane, minu arvates kõige suurem tarkus, mida pikkade aastatega õppinud olen, on kannatlikkus ja paindlikkus – kui olete midagi selgeks rääkinud ja muudatustes kokku leppinud ning ootad seda suurt muutust, siis lihtsalt tea, et see ei  juhtu üleöö ja ole mõistev, kui reaalsus ei vasta sekundiga Su ootustele – me kõik teeme vigu, tähtis on kukkudes püsti tõusta ja koos edasi minna… Ma tahan öelda, et õigust ei ole vaja taga ajada, sest Sa võid selle õigusega siis lõpuks jäädagi, üksi… Tähtis ei ole see, et Sulle jääks õigus, vaid see, et oleksid õnnelik, TEMAGA! Muidugi peab rääkima – tülitsege, rääkige asjad selgeks, aga leidke lõpuks kompromisse, mis need tülid kasulikuks teevad – kord annab üks järele, kord teine. Leppimine on siis nii magus, et tülitseda ei olegi enam nii hirmus:)
Rohkem mingit suurt saladust ei olegi – täpselt nii lihtne ja keeruline ongi:)
Tsau-pakaa, kirjutame;)
Anyta
(Visited 2 192 times, 1 visits today)

Leave A Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga