Suuuur seiklus ehk viimasel hetkel lennule. Kolmekesi.

Esimesel soojal kevadpäeval istusime lapsega mängides liivakastis ja jutustasime:) nii ilus ilm oli, soe tuul puhus, päike kõrvetas ja lennuk lendas parasjagu meie peade kohal… See kõik pani nostalgitsema ja tekitas meeletu reisiisu:P unistasime, kui mõnus oleks kümnenda aastapäeva puhul minna kuskile reisile – mõtlesime, et no nii suur number, et peab ikka midagi väga erilist tegema…
Algul plaanisime, et läheme siis Itaaliasse, näiteks Milanosse – me pole seal kumbki käinud ja see tundus nii ahvatlev ja ilus! Aega planeerimiseks oli kuskil kuu aega ja tundus reaalne plaan… Laps nuttis järgnevatel öödel jälle palju, jäi haigeks ka ja olin nii läbi, et matsime reisimõtted maha ja otsustasime, et ei hakka üle oma varju hüppama ja seekord kuskile ei lähe – niikuinii oleks stressi nii palju kõigega, et see poleks mingi puhkus…tähistame kodus, vahet pole….
Päev enne korraldasin veel kodus suurpuhastuse ja õhtul vannitoas endale ilusalongi – homme ju ikkagi nii tähtis päev, kõik peab läikima, mina kaasaarvatud:))))
Tähtsa päeva hommikul ärkasime, meenutasime vanu aegu, vaatasime pilte, sõime pidulikult hommikust ja siis nagu ikka mängisime lapsega kuni panin lapse magama. Võtsime diivanil kaissu ja hakkasime mehega vaatama augustiks lendusid Ibizale, kus me mesinädalatel olime (meil augustis pulma-aastapäev), et vähemalt siis kindlasti reisile minna… Vaatasime hotelle, unistasime reisist ja kui tibul tavapärased 40min uneaega möödusid, hakkas ta vähkrema ja nutma ning läksin võtsin linnu sülle, kuhu ta uuesti magama jäi (tüüpiline:))…. Sosistasin siis mehele naljaga pooleks, lihtsalt huupi, et vaata, kas Weeze’sse on täna pileteid, läheks sinna jalutama:) see on üks väike linnake Saksamaal, kus meil eelmine kord Ibizale minnes ümberistumine teisele lennukile oli ja kus me terve päeva ringi jalutasime, söömas käisime ja Biergarten`is mõnulesime. Seal oli nii hubane ja ilus, nii armas ja puhas, väike linnake, mis läks meile kuidagi väga südamesse…
Andres siis vaatas ja ütles, et ei ole, aga et Viini saame minna:)))) Naersime mõlemad ja pullipärast vaatasime, kas pühapäeval saaks otselennuga tagasi kaa – ja SAIGI! Lennuni oli aega kolm tundi:) Laps ärkas ka üles ja siis hakkasid uskumatud asjad kuidagi meeletul kiirusel toimuma…. Mõtlesime, et mina pakin asju lapsega ja tema siis bronnib lennud ja hotelli jne…. Otsustasime, et kui jõuame, siis jõuame, kui ei, siis pakime lihtsalt lahti tagasi…kaotada ju pole midagi! Läks siis suureks pudelite pesuks, piima pakkimiseks, suviste asjade otsimiseks (vaatasin, et Viinis on 28kraadi sooja)… Sain pakitud, Andres sai piletid sinna lennuks, läksime laps kaenlas ruttu autosse ja sõitsime lennujaama poole. Vähem kui kaks tundi oli lennuni, parkisime auto lennujaama parklasse ja läksime ruttu sisse. Astusime Estraveli kontorisse ja palusime tagasipileteid pühapäevaks:))) See lend oli suhteliselt väljamüüdud ja pidime eraldi bronnima ja lootma, et ehk kuidagi saame kokku istuda (tagantjärgi võin öelda, et keeruline see polnud, sest keegi ei taha karjuva lapsega niikuinii minu kõrval istuda peale Andrese:))…
Siis kihutasime ruttu pagasit ära andma, turvakontrolli ja värava poole… Kõik toimus nii kiiresti, et me ei jõudnud arugi saada, ega seda kõike ise uskuda. Sõime kiirelt kohvikus ja kihutasime siis väravasse. Seal otsis Andres ruttu hotelle – lõpuks, kui juba järjekorras olime, bronnisime apartment’i. Nii, nüüd on meil siis lennupiletid sinna ja tagasi ja seal elamine! Jee, me saime hakkama!
Alles lennukis istudes, kuulates tavapärast turvakõnet, hakkas asi kohale jõudma – appi kui hullumeelne!!! Ma ei kujuta ette, kas kõik on kaasas ikka? Kuidas laps lennukis on? Kuidas me nii kaua kodust eemal lapsega oleme? Appi kui crazy! Me pole kunagi midagi nii hullumeelset teinud – oleme nii kodused lapsega olnud! Apppppiiii! Ja juba me lendasimegi, hoidsime käest kinni ja naeratsime teineteisele otsa vaadates, justkui öeldes, et ära tegime!
Laps muidugi karjus õhku tõustes ja maandudes, talle ei meeldinud turvavöö (nagu ikka), ega valu kõrvades, aga ega lennud vist ühelegi lapsele meeldigi….
Kohale jõudsime täpselt loojangu ajaks. Tibu oli pisike kuldkiharake keset lennujaama kui loojangupäike talle peale paistis…Imetlesime loojangut ja siis meenus pagas:))) Läksime siis ruttu väljapääsu poole – seal meie pagas siis oli, üksipäini lindil, kõik olid juba läinud:))) Vedas! Jõudsime! Võtsime lennujaamast takso ja suundusime oma ajutisse koju:)
Viinis veetsime imelise minipuhkuse. Käisime palju jalutamas, loomaaias, isegi Schuberti sünnikodus (!), kesklinna shopinguparadiisis ja muidugi nautisime palju kohalikku kööki! Proovisime kuulsat Viini šnitslit, Sachertorte’t, Melange kohvi, erinevaid õllekokteile ja muidugi Apfelstrudel’it! Nautisime täiel rinnal oma esimest reisi kolmekesi ja olime nii õnnelikud, et julguse kokku võtsime ja ikkagi läksime! Lähiajal küll last uute lendudega tüütama ei hakkaks, aga äkki pulma-aastapäeval võtame ikka seikluse ette…kes teab:)
Tsau-pakaa-näeme?
Anyta
(Visited 205 times, 1 visits today)

Leave A Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga